Teetähised lääne filosoofilises mõtteloos
“Avatud kursus: filosoofilised kohtumised – teetähised lääne filosoofilises mõtteloos” on mõeldud kõigile huvilistele, kes tunnevad endas soovi filosoofiliste teadmiste järele. Retked filosoofia poole leiavad aset sundimatus ja vabas atmosfääris, mida juhib uudishimu ja teadasaamise soov – milliseid mõtteruume ja inimlikke igatsusi peidab eneses filosoofia ja sellega läbipõimunud läänemaine mõttelugu?
See kursus sobib igaühele, kes tahab oma teadmisi selles vallas täiendada või luua edasisteks õpinguteks esmane alus. Kõige tähtsam on huvi, eelnev kokkupuude ainega pole vajalik. Eesmärgiks pole lihtsalt teadmised, vaid ennekõike suund ja orientiirid: millest alustada, kui juttu on filosoofiast?
Kuidas ja mispärast tekkisid autorid, kes hakkasid esitama küsimusi ja arendama poleemikat, millest sai filosoofia? Ja miks osa neist nii mõjukaks muutus, et püsivad olulistena tänapäevani? Puhastame välja teekaardi ja avame ajaloolise perspektiivi, mis aitab filosoofia põhiküsimustes orienteeruda.
Viime ajaloolised autorid ja tänapäeva omavahel kokku ja selgub, et mõni ammu küsitud inimlik küsimus on ikka veel värske. Selle taipamine võib mõjuda avastuslikult ja omamoodi tiivustavalt. Igal korral võtame ette ühe filosoofilise küsimuse, mis avab terve rea teemasid ja annab võimaluse läheneda mõnele köitvale autorile. Illustreeriva materjalina jagame osalejatele filosoofilisi tekstilõike, millest osad on tõlgitud spetsiaalselt selle kursuse tarbeks.
Esimesel kohtumisel tutvume filosoofia olemusega ja üksteisega ning igal järgmisel kohtumisel süveneme uude teemasse. Kaheksas kohtumine on pühendatud tagasisidele ja kokkuvõtlikule arutelule ning tunnistuste kättejagamisele. Iga kohtumine kestab kaks tundi, kus võtame aega ka elavaks aruteluks. Selleks võta kaasa avatud meel ja teadasaamise soov.
Religioonifilosoofia
Religioonifilosoofias võetakse vaatluse alla inimajaloo üks intrigeerivamaid ja paradoksaalsemaid kontseptsioone: “jumal”. Lähemalt uurime pingelist vahekord kreeka religioosse mütoloogia, ratsionaalsete filosoofide metafüüsika ning ilmutusel põhineva kristliku teoloogia vahel. Millisel määral erinesid ja samastusid nende küsimused, tajud ning järeldused jumalast? Miks häiris ratsionaalseid filosoofe poeetide ja mütoloogide väljendus jumalatest? Millisel määral kristlikud mõtlejad nõustusid kreeka loogikaga ning millisel määral pidasid ka seda mõttelaadi puudulikuks? Milles seisnes antiikmõtlejatele jumalikkuse olulisus ning miks ei saanud ilma selleta? Kuidas üldse rääkida millestki, mida justkui pole olemas? Kuidas suhestuda suhestamatuga ning mõista mõistetamatut? Kuidas suhestuda ülima paradoksiga?
Filosoofiline psühholoogia
Ajastul, mil lääne ühiskonna keskseteks väljakutseteks on vaimne tervis ning teadvuse küsimus, ei saa me üle ega ümber inimhinge teemast. Sellega seoses võtame vaatluse alla kreeka filosoofide inimhinge käsitlused, sh arutelud hinge päritolust, surematusest ja kaduvusest. Erilise tähelepanu all saab olema Platon, keda võib julgelt pidada antiikpsühholoogia isaks. Milles seisnes platonistlik psühholoogia ning kuidas kaardistasid antiikmõtlejad inimhinge erinevaid funktsioone? Milleks filosoofidel sellist teadmist üldse vaja oli ning mida sellega saavutama pidi? Samuti vaatame kuidas leiavad need põhimõtted rakendust ja edasiarendust kristlike askeetide seas.
Heaolufilosoofia
Inimhinge küsimustega haakub jätkuna ka kreeka filosoofide mõtisklus õnnest ning õnnelikust elust. Kuigi esmapilgul võib tunduda, et heaolu küsimus puudutab pelgalt elu luksuslikke ja lõbusaid tahke, pole see kaugeltki nõnda. Paradoksaalsel kombel on see just õnne küsimus, kus väljendub antiikfilosoofia ülim eesmärk ja igatsus, aga ka tema põhiolemus: olla pigem eluviis kui intellektuaalne mõtisklus. Millist elu peab siis elama ning mida vältima, et saavutada tõeline heaolu? Kas lahenduseks on vaimsetel väärtustel põhinev askeetlik ja vooruslik elustiil? Või hoopis hedonistlik ja materiaalne nauding? Kuhu astsevad selle kõiges inimese vabadus ning paatoslikud kired ja ihad? Mis roll on märkamisel ja meelelaadi muutmisel?
Loodusfilosoofia
Kreeka filosoofide maailmakäsitlus ei piirdunud kindlasti ainult humanistlike küsimustega, vaid üritas mõista ka inimese terviklikkust looduse ja keskkonnaga. Keskseteks teemadeks neis oli püüd mõista loomust/loodust (kr physis), aga ka loomulikkust ja ebaloomulikkust. Kuid vaatamata sellele, et kreeka filosoofia on lääne kultuuri üks alussammastest, oleme me siiski tänasel päeval jõudnud ökoloogilisse kriisi. Mis vaimsed ja mõttelised printsiibid on meid toonud siia? Kas peamiseks süüdlaseks on kristlik inimkeskne maailmakäsitlus? Või peituvad probleemi juured hoopis kristlust mõjutanud kreeka filosofilises mõttelaadis?
Valgustusfilosoofia
Valgustusfilosoofia üheks keskseks tunnuseks oli kriitika, millega õõnestati usudogmasid ja teisi autoriteete. Selle käigus tekkis viimaks küsimus, kas filosoofia saab lisaks kriitikale välja pakkuda ka midagi ülesehitavat, mis aitaks inimesel oma kohta uuenevas maailmas mõtestada. Uurime, mismoodi lahendab selle ülesande Immanuel Kant oma suurejoonelises filosoofilises ettevõtmises, mis seisnes inimese tunnetusvõime kriitilises läbikatsumises, mille käigus tekkis Kantil ka mõjukas ja alustrajav käsitlus inimese vabadusest.
Kunsti ja ilu filosoofia
Ilu küsimus on alati olnud üks filosoofia peamisi teemasid. Kui Platonil on ilu pigemini midagi meelteülest ja metafüüsilist, siis uuemas filosoofias on ilust saanud rohkem meeltetaju teema: mida tähendab tajuda ilu? Mis iseloomustab ilu kogemust ja mis inimesega selle käigus toimub? Milline koht on ilu kogemusel inimese tunnetusvõime tervikus? Õpime tundma mõningaid Immanuel Kanti esteetika põhimõtteid ja vaatame, millist mõju avaldasid need ideed Kanti kaasaegsetele, sh romantikutele. Uurime ka Friedrich Nietzsche filosoofilist tragöödiakäsitlust ja tema katset mõtestada uuesti tragöödilise teatri kogemust, millega ta astub vastu Platoni arusaamale harmoonilisest ja õilsast iluideaalist.
Eksistentsiaalne filosoofia
Püüame selgitada eksistentsialistliku filosoofia peamisi lähtekohti: miks valgustuslik ja mõistuslik inimese ideaal ühteäkki kahtlaseks muutusid? Miks tunded ja meeleolud filosoofias nii olulise kaalu omandavad? Kas neist saab lähtuda filosoofiline teooria? Mida tähendab tunda hirmu või ängi elu ees? Milline on eksistentsialistlik psühholoogia? Kumb on esmane: rahu või rahutus? Eksistentsialismi tuntakse filosoofias küll kõige enam Jean-Paul Sartre’i nime järgi, aga mõjukaid figuure on eksistentsialismis tegelikult rohkem. Uurime teiste seas Martin Heideggeri raamatu “Olemine ja aeg” mõningaid ideid: mille kaudu ja kuidas võiks avaneda olemise tähendus ja inimeseks olemise mõte?